Joonistamine on mulle alati meeldinud, maalimine ehk ka, aga väga palju ma lapsepõlvest seda ei mäleta. Tean, et ema tahtis mind kunstikooli panna, aga ma olin kategooriliselt keeldunud. No ega sellest pole midagi, ju siis pidin ise oma tee leidma.
Oma esimesed maalid, mis veel alles on, tegin ilmselt 11-12 -aastaselt. See oli üks väike periood, kus neid korraga tegin, aga siis tuli teismeiga peale ja sinna see jäi. Aastal 2006-2007 joonistasin harilikuga mingi periood väga palju, need joonistused on mul ka alles. Aga siis tuli koolide lõpetamine, täiesti uue eluetapi algus, armumine, lapsed. Aga aastal 2016 muutus mu elu taas väga palju ja mul oli ruumi ja vajadus ennast selles maailmas üles leida.
Küll ma õmblesin, siis kudusin seinavaipu ja see maailm oli väga põnev. Siis äkitselt avastasin taas end harilikuga kritseldamas ja sain ka omajagu tellimusi.
Aga mu elu tahtis ikka värvilisemaks muutuda ja avastasin enda jaoks akvarellid. See avardas mind väga palju, aga ikka tundsin, et ma ei saa end nii väljendada, kui oleksin tahtnud.
Proovisin korraks ka akrüüle, mis läks aga väga kiirelt ja täiesti nö juhuslikult õlimaalide peale üle. Olin tahtnud õlivärvidega maalida, aga see tundus nii keeruline, et ei julgenud, aga siis sattusid mulle Keila Rõõmukaubamaja poeletil ette õlivärvid, mis olid veega segatavad ja pestavad. Polnud kuulnudki, et sellised veel olemas on, aga minus käis kohe kummaline jõnks läbi ja mu elu muutus hetkega. Ma olin lihtsalt nii õnnelik ja tänulik. Taaskord sain kinnitust, et soovid täituvad ja elu on täis kummalisi käike.
Õlivärvid on andnud mulle võimaluse luua seda, mida olen soovinud luua.
Olen kõike õppinud omal käel, sest mulle ei meeldi, kui keegi mind õpetab. Eks selles on omajagu ebakindlust minus ja ka Sõnn on ikka Sõnn, et olen tahtnud ise kõike lahti pusida enda jaoks. Kui palju seda iseõppimiseks nimetada saab muidugi, kui internet on täis kõike, mida sul vaja vaid läheb.
Mulle on hästi hingelähedane loodus ja loomad, aga ka inimese näolapp. Ja mulle väga meeldivad värvid. Eestlane kipub olema tihti väga igava värvivalikuga, aga ma tahan värvi. See on olnud muidugi omaette teekond, et see värviline jääks kenasti värviline. Olen viimasel ajal saanud komplimente nende värvide eest, mis minu maalid ruumi toovad.
Ehk siis rohkem värvi ellu, ilusat värvi.
